Tegelt!
Üldse mitte saladuslik!
Täiega avalik olen. Tulge!
Nüüd postituse juurde:
Loteriis kirjutati.
Olen rahul =)
Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki.
Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi.
Agagaga! Aga paljudele!
Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)
Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata.
Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane.
Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm.
Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!"
Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm.
"Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt.
"Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!"
Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle.
"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!"
Vaikne rõõmus kohmitsemine.
Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?"
"eeh ..?"
"Te olete jube lahe ema."
Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.
Nüüd olen endaga rahul.
Sain hästi öelda, päev jälle parem.
Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll.
Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =)
Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses.
Vist.
Ega ma ise ju tegelikult mäleta.
Tunde järgi oletan.
Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi.
Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane.
Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.
Saladuslike?
Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba!
Vbla on aeg.
(Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)
Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega.
"Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head."
Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma.
Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada.
Üsna kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema.
Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast".
Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema.
Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.
Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.)
Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära.
Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.
Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli,
Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki.
Mingil ajal vahetasime korterit.
Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles.
Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab.
Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka.
Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.
Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse.
Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud.
Bounty talle enam ei maitse.
Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean.
Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle!
Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(
