Tundub, et buduaaripildid on teema

Ehk siis Katarina kirjutas ja siis Marca ka ning korraga lõi mul ette, et võiksin jagada oma viimase sessiooni pilte.
Siis mõtsin, et no tegelt võiks vanemaid samuti.
Tuleb pildipostitus.

Uuematest vanemateni, sest siis lähen järjest nooremaks ja ilusamaks, onjo :P Osasid pildistamissessioone (K tehtuid) ma ei jaga isegi ühe esindajaga, sest aus olles on neid lihtsalt liiga palju. 

Jaanus Vapper 2023 tegi. Pöörake veidi tähelepanu ka riietele - hästi veidi.  

Minu arust sessiooni parim

Nüüd ebaametlikud "K, kuule, tee pilte neist sinikatest, mille Totoro mulle ujuma õppides teinud on!" jõeäärepildid 2019.
Koer üritas minu peale püsti tõusta vees, noh. Palju palju kordi. 

Siis Olev Luik tegi 2015. Temaga ma klappisin hästi ja olin enda kohta sitaks kõhn, sest see oli veel mu ma-ei-suuda-süüa aeg.
Peale Rongi oli seda mitu aastat.

Ma olin (ja olen ikka veel) selle pildiga nii rahul,
et saatsin enam-vähem kõigile tuttavatele. 

Liigume aega Enne Rongi. Olin veel karvutu ja malbe. Sirje Kingissepaga saime ka hästi läbi ja klappima. 
Ehk siis 2013 lõpp, enne jõule. Ma tahtsin jõulukaarti teha Rongimehele, sõtta saadetakse meestele ikka (pool)paljaid naisepilte, onjo?.

Need on vist samad püksid ja särk, mis 2023 piltidel.
Püksid on kindlasti samad, aga on võimalik,
et uuemate särk on mu poja oma. 
No et istuks lahedamalt, poleks nii paras.

Ma vist ei vaheta garderooobi eriti tihti.

Enne seda tegi must poolpaljaid pilte Meelis Krošetskin, keda mõned pühendunumad lugejad teavad Leevikese nime all.

Meil oli kaks sessi, aga ausalt - häid pilte sain ainult esimeselt. Ma panen ühe teiselt samuti, ent saate aru - see oligi parim, teised olid kõik (veel) kehvemad.
2012 siis ilmselt. Vist oli sügis.

Teise sessi parim pilt. 
Ma tõesti ei oska neid valgusmänge hinnata.
Näe mind, pildista mind, MINA olen ju tähtis seal?! 

Esimene sess

Juuksevärv on töödeldud
Tegelt olin tumepruun
Vbla väga kergelt lillakas

Ja siis tegi Sirje veel varem veel asju. 2012 kevad.

Veel varasemast ajast natukenegi paljamaid pilte pole. Kui mitte arvestada lapsena oma isa tehtud piltidel püksata olemist. Ma panin neid pilte (väga sündsad tegelt, midagi ei ole näha, aga ma TEADSIN, et mul pole alukaid jalas) ikka väga pahaks ja kuigi need ilmselt on kuskil alles, ma ei ole neid digitaliseerinud ja ei näe ikka veel mingit mõtet näidata =P 

Järeldust ega tarka kokkuvõtet ei tule. 
Vbla aint tõdemus, et mul on hea meel, et mul nii palju (pool)paljaid pilte endast on. 
Elu tundub kuidagi ehedam, kui see on paljaste tissidega dokumenteeritud. 

Raisk, tee vähem trenni

Vahepeal kirjutasin mõned kirglised paljusõnalised postitused fb-sse. 
Palju kommentaare, põnev, kogu aeg ju ka toimetada ei jaksa, väikesed näkspuhkused on vajalikud ... ja alles täna mõtlesin: krt, ma oleks võinud ju võrgupäevikusse kirjutada sellest ja tollest? Miks ma sinna ei kirjuta? 
Sest mu jaoks fb on lühike formaat. Kui mul on tunne, et midagi hinge peal karjub, ent ei taha väljendamisele pikalt aega pühendada, kirjutan sinna. Kuigi reaalselt vbla mitte väga palju lühemalt, ma TUNNEN et postitus võrgupäevikusse on ettevõtmine, aga postitus fb-s tillukene pudi, mittemiski. Siia võin (vahel harva) postitust isegi mitu päeva kirjutada, sinna ühe istumisega.
... kuigi vbla fb-s posti kirjutamine + kommenteerimine võtab 5 tundi toorest, ühegi pausita aega. Mida võib isegi rohkem olla, kui siia ühe postituse peale kulub. Oleneb postitusest. 

Miks ma ei kipu suuri asju tegema: toimetan viimast korda enne teiste kätte minemist läbi "Omasid ei jäeta maha" raamatut. 1 mai on tähtaeg ja lubasin, et kui vähegi suudan, annan varem üle. 
Raamat läks lõpuks päris paganama heaks, vaatan. Võibolla on asjad lõpupoole liialt lahti seletatud, ent isegi sellega koos - päris paganama tore raamat tuleb.. 
Isegi olen üllatunud. 
Nojah, ja siis ma teen seda ja mu peas on tegu pideva suure tööga.
Ja siis mul oli koroona. 
Ja ma peaksin omadega täiesti läbi olema. 
Aga tegelikult ei ole. 

Teate, miks ei ole? Jälle üks "kõik teavad seda"-värk, mis minu puhul üldse ei kehti nähtavasti. 
Mul on hea olla, sest haiguse tuules hakkasin palju vähem trenni tegema. Esimesel haigusnädalal olin nii omadega läbi, et parem olla olemine ei olnud teema. Teisel nädalal olin jätkuvalt omadega läbi, aga tegelt kuidagi vähem läbi, kui ootasin.
Kolmandal nädalal oli juba selgelt märgata, et mul on parem olla, kui aastaid.
Aastaid!!!! Isegi metüülfenidaatvesinikkloriid ei teinud nii suurt vahet sisse.
 90 harjutusteseeriast nädalas on praegu alles kuskil 30. Ja mul on niiiiiiiiiiiii palju parem, energilisem, pidevreipam ja jaksavam tunne. 
Jah, ma tegin viimased umbes 7 aastat pidevalt 90 seeriat nädalas ja pikendasin korduste arvu samaks oma sünnipäevaga (välja arvatud kükid ja kätekõverdused, neid ma ei jaksa 44 järjest. Nalja teete?) 
Enne seda tegin 75 ja veel enne seda 70 seeriat.
On olnud ennegi haigusenädalaid, aga nii pikka trenni mittetegemist pole olnud.
Krt, isegi peale oppi olin teisel nädalal juba täistegev.
Phmt Peale Rongi alustasin. Enne Rongi tegin rohkemgi, aga mitte nii süstemaatiliselt ja kindlasti mitte nii rahulikult. Sest minu meetod trenniga väga järjepidev olla on nüüd ... eee ... oli väga hiljutise ajani teha 1-2 seeriat korraga ning siis nt tund aega vahet pidada. (V.a. joostes, kus 200 m on umbes üks seeria ja ma jooksen järjest enamasti veidi rohkem kui 400 meetrit.) Et ära ei väsiks ja vastik poleks.
Selline malbe pidevtrenn tundus mulle loogiline viis, kuidas reageerida kunagi kuskilt loetud hirmutavale lausele:"Teatud vanusest (vist 30?) hakkab lihaskude organismis vähenema ja seda tuleb harjutustega samal tasemel hoida kui enne". Ja ma siiralt arvasin, et trenn hea, harjutused vajalikud, inimesed, kes trenni teevad, õnnelikumad ja tervemad.
Ja nüüd ma vähendasin koormust umbes kolm korda ja mul on NIIIIIIIIIIIIIIII palju parem olla. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIII.

Tahaks jälle jalaga näkku peksta kõiki neid "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem"-inimesi. 
See tähendab, neid kes seda vagajuttu avalikult räägivad. Ma ka enda sees uskusin, et rohkem trenni, veel rohkem trenni, ikka pidevalt ja ikka palju, on mulle hea. Aga vähemalt ei öelnud "Trenn hea, tehke rohkem sporti!" loosungit välja, ei tekitanud ka seal enda sees mingit "kõigile on rohkem trenni hea, kes tippsportlased pole"-oletust, otse misjoneerimisest rääkimata. 
Kurat, me massiliselt usume, et rohkem sporti ja vähem kaloreid on tervisele ja enesetundele hea. (Kui sa just diagnoosiga anorektik pole - jah, ma olen näinud, kuidas kiidetakse ja imetletakse võimsa enesekontrolliga vähesöövat ja paljutreenivat neidu. Ja kuidas korraga lõpetatakse kiitmine ja vaimustumine, kui ta diagnoosi peale saab, sest NII kõhn ikka ka hea ja ilus pole. See on haiglane. Haigus on paha. Kuigi ta eluviis oli selgelt anorektiline ammu enne, kui ta diagnoosi sai.)
Sest ühiskondlikult väidetakse "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem" nii palju, see on nii tolereeritud vale, 
Aga EI OLE nii. Vähem kaloreid tähendab, et ma ei saa magada, olen kogu aeg tige, mul on pidevalt külm ja kõik on halvasti. Kaalukadu ei anna mitte ühtegi head tulemit, mul on lihtsalt halvem olla. Ja selgelt vähem trenni tähendab, et mul on nüüd rohkem energiat muudele asjadele. 

Mine persse, ühiskond. 
Mine persse, avalik arvamus.
Ääääääääääääääää!!!!

Miks ma vihkan nõuandeid, onjo. Miks ma jälestan inimesi, kes mind (eriti) ei tunne, aga tulevad mingite "kõik teavad seda, see on õige, tee nii" juttudega. 
Sest ma võtan kuulda ja lähen katki.  Õigemini võtsin kuulda, nüüd päris iga lollakat enam ei kuula ja neid, kes väidavad, et minu kogemused ei ole usaldusväärsed, üldse mitte.
Nende peale ma vihastan.
Kuid ikkagi. Selgelt juhtub ikka. Jälle! ma uskusin. Elasin selle järgi, mis nõu anti. Ja selgus, et tegin jälle! halvasti.
Sest mina päriselt päriselt päriselt teen ka, mitte aint ei mõtle: "Peaks tegema."
Ja kogu faking aeg aetakse puhast paska. 

Üllatun ikka veel

Fakk, mul on jätkuvalt veel halvem kui tavaliselt. 
Kuna mul on sageli halvem kui tavaliselt, ei julgeks ma selle pealt veel otsustada, et nagunii koroona. Aga Poeglapsel on ka ikka veel halb. Me mõlemad jäime haigeks märtsis. Tema jäi kaks päeva enne mind. Ning ikka köhime ja tuigume ja ei jaksa midagi.
Homme silmaarsti aeg. Kuidas kurat ma saan selle pearingluse ja nõrkusega teise linna ITK-sse vastuvõtuks, mille aeg on 12.40? 
Vastus: nagu alati. 
Kui on vaja, ma teen.
Lisaks on mul kombeks selliste ülesannete järel, mis tunduvad kohutavad ja rasked, endale midagi head lubada. Minna kas kohvikusse või raamatupoodi või kinno või midagi. Häda on selles, et enam ei tundu miski neist asjadest eriti ahvatlevana. 
Meelsamini oleksin kodus.

Vbla mõtlen siiski midagi välja. Nt kaltsukas - ma pole ammu kaltsukas käinud. Äkki on tore?
Peamine on, et pea ei valutaks. Kõik muu saab kuidagi toredaks või vähemalt talutavaks mõelda, ent peavalu on ainult halb. 

Muide, näide ülesannete osas, mis tunduvad kohutavad ja rasked: ma selle romaanivõistluse, mille auhindamisele mind kutsuti ja kus II koha sain, eel otsustasin, et pärast lähen lastega kohvikusse. Nii et läksin sinna, lapsed kaasas, ja pärast sõime kooki ja jõime kohvi asutuses, mis nüüdseks suletud. Aga toona ma kuskilt teadsin, et neil on head koogid. Vbla keegi kutsus mind sinna ja tegi välja?
Kui ma käisin oma seljatätoveeringut tegemas (4 seanssi vist), läksin pärast pannkoogimajja ning sõin seal asju. 
Kusjuures vahel on minu jaoks meeldivaks preemiaks isegi lahedas toidupoes käimine. Minna pärast Prismasse ja osta sealt sushit koju oli näiteks endapremeerimisteema, kui Töötukassas käisin. 
Nüüd Poeglaps enam poesushit ei hinda. Talle peab K sushirestost tooma, siis ta sööb.
Täiega ära hellitatud. 

Mina olen ikka veel tasemel "mis mõttes inimesed otsivad häid söögikohti? Väljas süüa on ju alati tore ja luksus?!" Ja olen hämmingus sellest, kui hellitatud osad inimesed rahaasjades on JA lisaks nad kaebavad, et raha ei jätku. 
Krt, K, kes elab emaga kahekesi neljakordses majas, mille keldris on bassein (mida nad küll ei kasuta, kuiv bassein) on nördinud, et mis mõttes riik peab teda nii rikkaks, et tahab talt tulumaksu juurde kevadeti. 
Olgu, kui ma ütlen, neljakordne, ei ole aus öelda, et bassein on keldris. Selle arvestuse järgi on see esimesel korrusel, sest ma lugesin sellise keldri, kus on BASSEIN, ka korruseks. 
Aga igatahes.
Nagu ... ... ... 

Ma lihtsalt ei saa aru. Eriti ei saa ma aru sellest, kuidas sain mõne ebapärlikarbi käest sõimata, et mis mõttes ma arvasin, et 300 euri kuus + sooja vee ja pesemisvõimaluseta korter oli väga ok aastal 2012 ja et ma pidin oma kahe lapse ja kassiga läbi ajama 227-ga, oli ebamugav ... ent tehtav. 
... ja siis hunnik inimesi leidis, et temal on täiesti õigus ja mina olengi paha inimene, et nii vähe vajasin.
Jah, jah, ma olen nõus, et oli ebanormaalne, et ma ei palunud abi ja leidsin, et kui mul on probleeme, on lahenduseks vähem tahta. Ja jah, kui ma tagasi mõtlen, ma olen ikka VÄGA hämmingus selle üle, kuidas nt mu normaalselt teeniv ema ei pidanud vajalikuks mind rohkem toetada kui maksta mu korteriarved või kuidas ma raevukalt üritasin väga täpselt enda eest maksta, käies väljas söömas eurotõlgist toonase sõbrannaga. (Kuni vihastasin maapõhja ja katkestasin temaga suhted - kuigi ilmselt ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et mul ei ole raha. Teisalt, mis krdi sõber see on, kes ei tule selle peale, et mul ei ole raha???) 
Üks teine sõber paar korda ütles, et kle, laste isad PEAVAD sind toetama - aga ma olin nii kindel selles, et kuna lapsed saada oli minu otsus, mitte nende oma, mina ka vastutan. Nemad saavad valida, sest see on lihtsalt õiglane. Kui Tütarlapse isa oli lahke ja vahepeal veidi toetas, näitas see, et ta on hirmus tore inimene. Aga no tal endal polnud ka kunagi raha.
Kui Poeglapse isa kogu panus oli maksta mulle edasi kolmanda lapse eest riigilt tagasi saadud tulumaks, oli see täpselt see, mida ta pidigi tegema. Sest noh. Tema ei tahtnud seda last, sünnitada oli minu otsus. Tema kulud ses osas pididki nulli jääma. 
Ma siiralt uskusin, et nii pidi ja kõik oli õige.

Aga ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas lahenduseks ei olnud mitte mind lohutada ja nunnutada ja seletada, et elu ei pea tegelt nii raske olema, ma teen hirmus palju hirmus raskeid asju, kogu aeg kannatan, nii ei pea. On okei oodata, et elu on ka muud kui võitlus! Näe, tee seda ja seda alustuseks nt.
Selle asemel sain ebapärlikarbilt ja tema lugejatelt sõimata. 
Palju. Ikka mitu ja mitu postitust sain puid, et KUIDAS ma olen selline halb inimene, halb ema, halb kodanik ja tahan veel lapsi ka saada? Öäkkk! 
Mõned minu enda lugejad (khm, Rents) on pärast veel öelnud, et mis ma kaeban, vaene ebapärlikarp, tal oli depressioon.
Et ... nagu ... depressiooniga on ok teisi inimesi rünnata ja panna nad kartma üldse internetis kolada (sest mõnda aega leidsin igast suvalistelt lehtedelt tänitusi, kui nõme ja halb on väga väga naine)? 
Ma lasin oma blogis kommentaarid K.-l enne üle lugeda, kui ise vaatasin, ja kui ta ütles, et kle, see uus on päris karm, ma kustutasin lugemata ära, sest ma natuke ikka hoidsin ennast selleks ajaks juba. 

Ma olen siiamaani rabatud. 
Aga noh ... kirjutasin natuke samal teemal Müürilehte artikli ja see ilmub maikuus. 
Vbla mul õnnestub näiteks poolteist inimest märkama panna, et inimese sõimamine ja halvustamine EI ole edasiviiv meetod maailma parandamiseks.

Üha haige

Veidi hilja tuli see idee, aga no - test oli negatiivne, jee ma taipasin mõelda, et see on mingi kaks aastat vana umbes, viirus on ju muutuv. Veidi hilja see idee tuli, aga mul on vist koroona. 
Poeglapsel ka. 
Isolatsiooni 5 päeva on ammu möödas - kuigi me ei taibanud isoleeruda. Inimestega puutusin samas kokku minimaalselt ja tema oli üldse kogu aeg kodus. Minu palavik tõusis 37.4-ni - suur asi, enamasti jääb 37.2 peal pidama. Poeglapsel oli koguni 37.8. 
Aga mu pea valutas ja valutas ja valutas 3 päeva järjest, siis pidas paar tundi pausi ja valutas veel 20 tundi järjest, siis pidas jälle pausi ning nüüd valutab taas. 
Poeglapsel valutas ka 4 päeva jutti, aga tema ei surnud selle kätte nagu mina - panin küll tähele, et ibukat kaob, ent ta ei kurtnud kordagi ja ma isegi ei teadnud, et tal peavalu ära ei lähe, enne kui minu enda oma algas ja ma teda põhjalikult küsitlesin, et teada saada, mida oodata. 
Mina ikka tundsin end vahepeal väga halvasti ja nüüd ka ohkan endamisi, sest ma nii jälestan peavalu. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väga. 

Jah, praegu on väiksem. Aga üleeile õhtul ja eile hommikul oli ikka räme. Ma kahtlustan, et haigusepeavalu vallandas migreeni (valu vallandab migreeene) ja samas taipasin migreeniravimit võtta alles kui kuivalt öökima hakkasin. Iiveldus kui migreeni osa, eks ole. 
Duši all olen aprilli algusest saati istunud ei tea kui kaua. Ostsin uue vietnami salvi, sest vana sai otsaesise mäkerdamise peale otsa. Ibukat läheb samuti uus pakk. 

***

Vahepeal oli veel vaja duši all liguneda ja elu elada. 
Nagu mis mõttes - nüüd, kus ma olen nii üle koormatud kui üldse annab, tuleb üks mu lemmikinimene ja soovib, et ma Müürilehte oma lemmikteemal midagi kirjutaksin. Ükskõik mis vormis. Kogemusloona või ilukirjandusena või luuletusena või ükskõik kuidas muul moel. 
Ma vist olen nõus ka.
Aga ikkagi. 
Kus on, sinna tuleb juurde, ilmselgelt.

Jah, ma käin ikka koeraga õues. Tõsi, väga aeglaselt. Totoro on täiega segaduses ja tirib vahepeal rihmast, sest mis toimub? Miks ma kiiremini ei liigu? Ta tahab rutem selle platsini jõuda, kuhu ta alati kakab!

Kõik. Rohkem ei suuda kirjutada. Lähen magama.